Alguses ehmatas see tõesti mind ära ja hakkasin kõikidele neile asjadele tõsisemalt mõtlema, hakkasin oma postitusi karmimal pilgul läbi vaatama. Esimese pauguga mõtlesin ka üldse, et panen blogi kinni, kõik. Nagu mõned blogijad juba teinud on. Siis aga hakkasin kommentaare lugema ja need natukene tasakaalustasid mu mõtlemist ja hakkasin ka samamoodi arutlema oma peas, nagu osad, kes selle jutuga niiiväga nõus polnud.
Igalpool meie ümber on nii palju halbu asju ja muidugi peab olema ettevaatlik, aga ma arvan, et kui koguaeg sellest mõelda, et midagi võib juhtuda, siis lõpuks tõmbadki selle halva asja endale ligi. Pigem tuleks olla kaalutlev, mõelda läbi, mida internetti riputada, aga samas ei tohiks sellega päris hulluks ka minna. Me elame paratamatult sellisel ajastul, kus käib eluga käsikäes internet ja elu läbi sotsiaalmeedia, ma arvan, et sellist inimest on raske leida, kellest pole ühtegi pilti kuskil internetis üleval.
Nüüd tunnen isegi kergendust, et ma pole niii suure lugejaskonnaga, kui paljud teised. Mulle meeldib kirjutada, meeldib pakkuda lugemist sõbrannadele ja ka teistele, kes on minu blogi avastanud, aga samas ei pea ehk millegi pärast üle mõtlema. Tihti on nii mõne asjaga, et kui keegi mingi kasvõi tavalisest asjast selliseid jubedaid asju räägiks, siis hakkad juba ise ka mõtlema, et tõesti võib nii olla. Võrdleme seda kasvõi autosõiduga, niii palju on liikluses õnnetusi ja ohtusid, sellepärast peab ise ettevaatlikult sõitma. Aga sõida sa nii ettevaatlikult kui tahes, ikka võib kuskilt keegi suure kiirusega tulla ja sulle sisse sõita.. või no ükskõik mille võib tegelikult nii ohtlikuks kirjutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar