Kuna ma olen alles 19 aastane ja mul on aasta ja ühekuune laps, siis sain ka mina noorelt emaks, kuigi on ka neid, kes 15 või 16 aastaselt lapse saavad. Rasedaks jäin ma 17 aastaselt, suvel, kui olin lõpetanud gümnaasiumis 11. klassi ja olin minemas sügisel 12. klassi. Laps polnud küll päris planeeritud, kuid siiski tahetud. Olin lihtsalt otsustanud ennem gümnaasium ära lõpetada, aga kuna ma sain gümnaasiumi niigi õigeaegselt lõpetatud, siis olen ma rahul. Kui ma rasedusest teada sain, ehmatas see natuke ära küll, peast käisid läbi mõtted - Mis koolist saab? Mis ema ütleb? Mis teised ütlevad? Kuidas ma hakkama saan? jne jne, eks seda tunnet teavad vast kõik, kes noorelt emaks saanud ja mitte ainult noored, vaid osad neist küsimustest käivad kindlasti ka natuke vanematel esmarasedatel peast läbi, sest minu arvates selleks ei saagi lõpuni valmis olla, ikka on kõik uus, mida pole kunagi kogetud.
Õnneks on mul väga mõistev ja tore ema, kes oli uudise üle pigem õnnelik. Ma ise hakkasin kohe muretsema, et nüüd pean koolist paberid välja võtma ja jääbki pooleli, aga õnneks ema tõi mind maapeale, et ikka üritaksin kooli ära lõpetada ja et kõik on võimalik. Siis tundus see nii kauge ja võimatu asi, aga ka koolis läks kõik väga hästi, õpetajad olid vastutulelikud, rääkisin iga õpetajaga eraldi läbi, et mida saaks kõigis ainetes ette ära teha, et selleksajaks, kui ma enam koolis igapäevaselt käia ei saa, oleks ma enda asjadega samal maal kui teised õpilased. Nii ma siis hakkasingi kuskil teisel perioodil paralleelselt ka kolmanda ja neljanda perioodi töödeks õppima.
Muidugi oli kohati raske, aga kindlasti palju kergem, kui oleks nüüd näiteks lapse kõrvalt gümnaasiumi lõpetada, sest siis ma olin ikkagi ühes tükis niiöelda. Koormus oli vahepeal suurem, kui teistel õpilastel, aga samas sain ma minumeelest isegi kergemalt läbi, sest nemad pidid koolis kõik asjad läbi võtma, aga mina õppisin ainult töödeks ja tegin siis need ära. Igapäevaselt käisin koolis kuni üheksanda kuu alguseni, muidugi oli ka päevi, mil kooli ei jõudnud ja tundides oli raske suure kõhuga istuda, väga palju tulid jällegi õpetajad vastu ja lõpuks kui puudusin ja isegi midagi ei öelnud, siis pandi ikkagi põhjusega puudumine.
Lõpuks, kui oligi käes üheksas kuu, tegin veel osa asju kodus arvutiga ja saatsin õpetajatele. Olin graafikus ja teistega samal maal, mis oli väga hea tunne. See gümnaasiumi lõpetamine hakkas lõpuks ometi reaalsuseks saama. Ainuke asi oli, et eksamiteks ei jõudnud väga palju õppida väikese imiku kõrvalt, sest kui ta üleval oli, siis vajas koguaeg hoolt ja ei tahtnudki temalt silmi pöörata, kui magas, siis oleks tahtnud ikka niisama puhata, koristada, vabalt arvutis olla. Õnneks mul polnud põhjust sellepärast muretseda, kas ma ikka gümnaasiumi eksamite pärast lõpetan, sest see oli esimene aasta, kui eksamitel pidi saama ainult ühe punkti, et läbi saada, seega gümnaasiumi lõpetamine oli garanteeritud. Muidugi ma selle ühe punktiga ei arvestanud ja tahtsin ikka paremaid tulemusi saada.
Eksamite ajal oli lapsehoidmisel abiks mu ema, Ühel eksamil juhtus ka mees kodus olema, sest ta töötas siis Tallinnas, see on ka põhjus, miks me Tallinnasse kolisime. Ootasime mu kooli lõpu ära ja tulime kõik koos siia. Kui siis lõpuks lõpetamise päev käes oli, olid kõik tunded lihtsalt nii suured ja ülevad, nagu mingi suur koorem oleks õlult langenud ja võisin endale rahumeeli öelda - ma sain hakkama!
Sünnitus kulges kergelt, kokku võttis sünnitus esimestest valudest kuni lapse kättesaamiseni aega 4h30min. Kui paljud noored emad räägivad, kuidas linnas neid vanemate inimeste poolt halvasti vaadatakse, siis mina seda kogenud pole. Kui ma lähen kuskile Tallinnas, siis sõidan ainult madalapõhjaliste busside või trollidega, kuhu on hea käruga peale minna ja enamus õnneks ongi madalapõhjalised. Kuigi nende peale on väga lihtne minna, tullakse vahest ikkagi oma abi pakkuma ja võetakse kärust kinni, et aidata see bussi tõsta. Ühistranspordis naeratatakse palju lapsele ja mõned hakkavad temaga rääkima ja lehvitama. Samuti kui õues jalutame, tullakse ja öeldakse kui armas ta on, see kõik on nii positiivne ja tore, et mul on väga hea meel, et ta mul ikka olemas on.
16 kommentaari:
Tubli tüdruk. Tegin ka ise selle kõik läbi ja lõpetasin kõhuga 12nda klassi :) Laps on hetkel 1,5 aastane ja sügisel jätkan töö ja lapse kõrvalt õpinguid :) Laps ei ole takistus :)
Ka mina lõpetasin suure kõhuga sõna otseses mõttes. Jooksin ajaga võidu, kuna arst arvas, et laps sünnib mõned nädalad varem. Haiglas sain küll korralikku hukkamõistu tunda. Sünnitus kestis 15 tundi ja oli raske, kuid see mind ära ei ehmatanud. Pigem 45min. kestev õmblemine ja hilisem meeletu väsimus olles põhimõtteliselt lapsega üksi. Aga ma sain sellest 5 aastaga üle :) Nüüd on sellest juba 18 aastat möödas ja kõik vaevad on enda ära tasunud ja unustatud. Mul on väga tubli tütar!
Väga tubli oled, et gümnaasiumi beebi kõrvalt lõpetatud sai. Nagu ütlesid - nüüd oleks see veelgi keerulisem. Olin mõneti sarnases olukorras sinuga, jäin rasedaks ülikoolis teise semestri lõpus, mis tähendas, et viimase aasta ülikoolis sain käia rasedana. Kartsin küll kas ikka saan lõputöö tehtud nii väikese beebi kõrvalt, aga tehtud sai see ka minul. Kusjuures kui nüüd tagasi vaatan, siis oli see vastsündinu kõrval palju lihtsam. Minu poeg on hetkel 1,4 aastane ja ainult tormab ringi - mingist lõputöö kirjutamisest ei saaks praegult juttugi olla :D
Sina ka tubli ja edu! :) Nii on. :)
Pai! Ja päikest teile. :)
Tõesti oleks praegu raskem, mu 1,2 on ka püsimatu, niimoodi mingile tööle kodus keskenduda oleks võimatu. :D
Ma olen ise ka noor 17 aastane ema ja laps on nüüd varsti kolme kuune. Sul läks sünnitus ikka eriti kiirelt, mul läks alates valudest poja kätte saamiseni 27 tundi. :D aga edu, jõudu ja jaksu :)
Selles tekstis tundsin väga palju ennast ära.
Ka minul oli plaan keskkool ära lõpetada ja alles siis lapsele mõtlema hakata. Kuna kool läks üle põhikooliks samal aastal kui pidin minema 12. klassi, siis oligi mul kergem uude kooli minna. Asusin õppima Pärnusse Täiskasvanute gümnaasiumisse, kuna sünnitasin juba 02.10.2014 ning seal koolis oli ja on lihtsam käia. Käisin koolis vaid töid tegemas ning õppisin kodus. Õpetajad ütlesid, et beebi sul nagunii tudub terve päeva phmt. ,kuid ta tudus hoopis väga vähe. Seega jäi ka vähe aega õppimiseks.
Sellel aastal ma lõpetangi keskkooli väikese beebi kõrval ( hetkel on tüdruk 7.kuune) :)
Algul olin ka mina segaduses, tahtsin kooli lõpetada ja ka beebit tahtsin- ja näed saingi mõlemad- nii nagu sinagi :)
Nüüd olen ma samuti õnnelik selle üle, et suutsin teistele ja ka endale tõestada seda, et suudan kooli lõpetada ja ka lapsega hakkama saada.
Ja jätka samas vaimus- Tubli Emme!
Oeh.. Minul "vedas" . Sain oma esimesest rasedusest teada vahetult enne gümnaasiumi lõpueksameid :) Hoidsime seda suurema üldsuse eest saladuses. Teadsid need kes teadsin, ütlema kellelegi ei läinud. Need pilgud, mis mulle suundusid kui ütlesin et ei lähe sügisel ülikooli :D Aga ma ei kahetse.. Nüüd on mul kaks pisikest põnni ja ma olen õnnelik! Ja ..Tahtma peab, siis saab kõigega hakkama!
Edu teile :)
Hei! :) Mina olen Melika. Tundsin end nii puudutatuna Sinu loos. olin samuti 17 kui oma esimest last ootama jäin. Käisin siis Järvamaa kutsehariduskeskuses teisel kursusel. Mina sügisel väikse lapsega kooliteed uuesti ei alustanud. Hardi oli siis alles 2 kuune. Võtsin aasta akadeemilist puhkust ja kolmandale kursusele läksin aasta ja 2 kuuse pojaga. Kõige raskem aasta minu elus, aga sain hakkama. Lõpetasin heade ja väga heade hinnetega. Kolmanda kursuse poole pealt jäin ootama oma teist last, tütart Lotat, kui kooli lõpetasin, oli poja 2 aastane ja Lota kuuendat kuud kõhus. Tagant järgi vaadates imestan siiani, kuidas suutsin. Enne Hardi sündi abiellusin oma laste isaga, olin siis täpselt 8 päeva olnud 18 :D Tänaseks on kahjuks meie teed juba pool aastat lahus. Aga mul on nüüd 2 imelist last. Hardi saab kohe neljaseks ja Lota on 1a7k :)
Palju jõudu ja jaksu Sulle!!! :) Väga väga tubli oled! Ja kõik ongi võimalik kui ise tahta :) Super armas, et Su emme kah Sulle vastu tuli, mina oma vanematelt sellist poolehoidu ega heakskiitu kahjuks ei saanud :)
Siis sa päris värske noor ema, aitäh ja edu Sulle ka! :)
See on niii hea tunne, tubli! :)
Üli armas! Ma olen lugema sattunud mingeid artikleid, kus on rääkinud, kes kõik praegused ülemaailmse eduga inimesed on olnud väga noorte vanematega. Noori lihtsalt alahinnatakse. Kõik ei peagi tahtma noorelt lapsi saada, kuid need kes saavad, väga armas :) Inimesed ongi erinevate maailmavaadetega, aga kui hakkama saadakse, ei tohiks kellelgi kunagi midagi halba kommenteerida olla. ;)
Üks küsimus siiski on,mis võibolla tuli juba eelnevatest kommentaaridest välja, kuid ma ei ole neid lugenud, siis kuidas klassi ja koolikaaslased asjasse suhtusid?
Jõudu ja jaksu ja kõike kõige paremat, loodan et teil tuleb vahva elu, sest noored emad on kõige ägedamad just siis, kui laps ise ka vanem on! :)
Õige, aitäh. :)
Sina oled ka väga tubli ja samad sõnad! Mul oleks ilma ema poolehoiuta seda väga raske suuta olnud. Ja veel niimoodi, et üks kõhus ja teine laps kaveel.. suur kummardus sulle! :) Olge tublid.
Aitäh Sulle! :) Varem seda pole küsitud, aga klassikaaslased ikka küsisid millal tähtaeg ja kas poiss või tüdruk jne, paljud elasid kaasa ja midagi negatiivset polnudki või vähemalt mulle ei öeldud. Eks ikka vaadati koolis, kui suure kõhuga ringi käisin, agano see on minumeelest loomulik. :)
Postita kommentaar